Raamat “Ümberpööratud pahupidi”

Ain Mihkelsoni esikteos viib lugejad mõtte ja meelerännakutele. Vahel keerab ajud krussi, esitab väljakutseid ja paneb mõtlema, mis värk see nüüd siis on. See on justkui heatahtlik Karlsson Katuselt, kes tirriteerib meie ratsionaalset meelt, lustakas naeratus näol.

Lugeja, Siiri Kirikal, arvamus:

“Kuidas uurida varjatud mõtteid ja tundeid? Need pole kunagi juhuslikud. Enamasti loevad inimesed siis muinasjutte, vaatavad unenägusid, teisi inimesi, püüdes mõista olukordi, tehtud tegusid, üldse kogetut.

 See on üks erilisemaid raamatuid, mida lugenud olen. Paljude tunde- ja meeleilma tegelastega, kes meis kõigis tegelikult ju pesitsevad, aga keda ei lasta niisama lihtsalt avalikuse ette ja päevavalguse kätte. Aga nüüd pääsevad püünele Vaene Luuletaja, Preili Suursüda, Lüpsik, Rongijuht, Jutulind, ambitsioonikas kõrvits jpt.

Sõbralikus toonis, naljakas, mitme põlve rammusaid elutarkuste peegeldusi täis pikitult saab sellest paradoksaalsel moel ka aeglane raamat, mille sisemine hoog meenutab hoopis neid olukordi elus, kus tunned end justkui vurri peal pöörlemas. Näidake, kellel poleks seda juhtunud?

Seni, kuni vurri telg tuulega lendu ei lähe, on kõik hästi. Ent pöörlemise keskel sa seda ju veel ei tea! Ükski lugu ega tegelane ei ole üheselt tõlgendatav, tavaloogikale allunud, ja sellepärast arvan ma, et „Ümberpööratud pahupidi“ lehekülgi saan ma elu jooksul loodetavasti lugeda veel mitu korda ja just siis, kui minuenese Mina on paisatud elumere lainetesse, seal taas ja taas proovile pandud.

„Feeling is understanding,“ on öelnud Win Hofman. See raamat jõuab aga läbi kõikide sisemaailma kihtide eksistentsiaalse südamiku servani, pannes sind justkui proovile, kui meelekindlaks (mitte segi ajada enesekindluse ega kangekaelsusega) sa ikkagi kaoses või segaduses suudad jääda, oma tunnete eest vastutada ja oma eluvisioonile toetust paluda. Ja samal ajal ei jäta kirjanik sind üksi. Kaasas kõnnib vapralt huumor. Kes selle üles leiab, võib end Õnneseeneks küll pidada.”