Ehted on eelkõige iluasjad enese kaunistamiseks, kuid neile võib materjali, kaunistuste või kandmiskommetega lisanda ka teisi väärtusi. Juba vanasti usuti ehete kaitsvasse toimesse, näiteks kaitsevad ehted kandjat kurja silma eest. Seega võib ehetel olla ka maagiline ja tervendav lisaväärtus.

Ka Eesti talupojaehete ajalugu on rikkalik ja mitmekülgne, sisaldades mitmeid  just eestlastele ainuomaseid põnevaid ja uhkeid ehteid. Levinuimateks eheteks on olnud  käe- ja kaelavõrud, sõrmused, erinevad sõled. Juba päris pisikesena, mõnel pool samaaegselt koos esimese hamba tulekuga, said tüdrukud endale kaela esimesed helmed. Nad kandsid ja täiendasid neid kuni surmani ning helmed läksid nendega ka hauda kaasa.

Ehe ei tohiks olla juhuslik, kõige õnnestunum on just see ehe, mis justkui tõmbab inimest enda poole. See on sügavalt isiklik tunne, mis tekib inimese ja ehte vahel.